/>

Garmin esindus Eestis - tule liitu klubiga.
Maksa hiljem 3 osas - 0€ sissemakse, 0€ lisatasu 

Psühholoog Andero Teras: “Trenni ei pea alati tegema”

Läbimõeldud treeningul on ilma kahtluseta tervist edendav mõju. Kuigi oleme juba harjunud kuulma, et suur hulk inimesi ei ole füüsiliselt piisavalt aktiivsed, siis on selle taustal ligi hiilimas ka hoopis vastupidine ja vähemalt sama problemaatiline efekt. See, kui trenni minnakse iga hinna eest. Vaatame natukene selle teema käitumuslikku ja psühholoogilist vaatenurka.

Viimasel ajal olen kuulnud inimesi rääkimas – nii suusoojaks -, et ilma trennita ei osata olla. “Olen sellest just kui sõltuvuses”, ütleb mõni. Selles pealtnäha eeskujulikus loosungis võib aga peituda kibe, tervist kahjustav ja sõnaotsene tõde. Esimene soovitus: küsi enda käest ausalt ja valehäbita, kas iga trenniskäik on rõõm iseeneses või on treeningu ärajätmine seotud ärevuse, altmineku tunde või üldise rahutusega. Tihtilugu võime unustada end sel viisil tagasisidestada ning heas usus premeerida iga trenniskäiku ka siis, kui see tegelikult ei ole enam funktsionaalne. Paradoksaalsel kombel aitab treening ajutiselt läbi stressireaktsiooni tekitamise meil kaotada ära ka ilmselged kurnatuse sümptomid ning seetõttu võime teha valejäreldused nagu minu keha vajab üha suuremat treeningkoormust. Kaif on nii suur lihtsalt! Jah, mõistlikes piirides aitab treening stressi maandada ja edendada meie vaimset ning füüsilist tervist, kuid kui motiiv trenni minna on vältida süütunnet, siis teeme ühe sammu edasi ja kaks sammu tagasi (kuigi treeningandmed näitavad, et liikusime näiteks 25 kilomeetrit edasi ☺ ). Statistika kohaselt tähendab kuni 10% inimeste jaoks treening kroonilist, sunduslikku ja sõltuvuslikku käitumist ning isegi rohkemate jaoks eelneva kombinatsiooni varjundeid.

Teine soovitus, mis aitab üles ehitada jätkusuutlikku treeningut, jätkab eelnevat mõttekäiku ning suunab enda käest analüütiliselt küsima, kas ma olen endale seadnud adekvaatsed eesmärgid? Seejuures tuleb mõelda eesmärgist mitte ainult trenni/võistluste kontekstis, vaid kõigi oma igapäevaelu rollide keskel. Näen täna palju inimesi püstitamas ja saavutamas erakordselt kõrgeid eesmärke, kuid pildil ei lähe miski nagu kokku. Paljud sellised inimesed töötavad tihtilugu kõrgete nõudmiste keskel, neil on pere, kiire elutempo, nad on väga sotsiaalsed inimesed ning omavad veel lisaks mõnda kirglikku hobi. Kes palju teeb, see palju jõuab? Jah ja ei. Varem või hiljem suureneb tõenäosus psühholoogiliste, sotsiaalsete või füüsiliste kulude tekkeks. Psühholoogilistest kuludest on levinud tujude kõikumine ja liigne ärevus, kuna taastumiseks ei jää piisavalt uneaega ja igas muus eluvaldkonnas on samuti gaasipedaal põhjas. Sotsiaalsed kulud võivad tähendada, et tähelepanu ja vaimujõudu ei pruugi jaguda enam olulistele inimestele ja suhteprobleemid on kerged tekkima. Füüsiliste kulude poolt on huvitav ära märkida treenimine vigastuste foonil. Keha annab märku mõnest probleemist, kuid idee treeningpausist käivitab ärevuse, mis veenab seni ja üha jõulisemalt asjaolust mööda vaatama, kuniks teeme otsuse siiski trenni minna. Mõistlikud ja adekvaatsed eesmärgid aitavad juba ennetada ärevuse tekkimist, kui ka trenn vahele jääb. Ja võib-olla ei jäägi ükski trenn vahele, sest treeninguid on plaanitud täpselt nii palju nagu igas mõttes jõukohane on.

Kolmanda soovitusena võiks hinnata, mil määral on treeningkäitumine seotud eneseesitluse ja mainekujunduslike aspektidega. Siin on üks libastumise oht, et trennis käimist ja iseenda kehaga tööd võidakse pidada sisemiseks arenguks, kuigi seda kütab väline motiiv või saavutusvajadus. Kui treening täidab sotsiaalse võrdluse rolli – Eestis tuleb ju naabrist parem olla (täielik sarkasm) -, siis võivad ohustama hakata juba kraad kangemad asjaolud. Eks mingi võistluslikkus on vajalik, kuid ohutegurid, mis siin taga peituvad, sisaldavad endas näiteks söömishäirete tekkimist, kehakuvandi ja mina-pildi häireid või taaskord ületreenimist. Nii amatöör- kui profisportlaste seas on erinevat tüüpi söömishäired paraku levinud, kuna välistest motiividest ajendatud treening ja seetõttu ärevaks muutuv aju hakkab otsima kiiremaid ja agressiivsemaid tulemuseni viivaid lahendusi. Kuna eesmärk on läbimõtlematult kõrgele seatud ja aega jääb üha vähemaks, siis võidakse luua ebaloogilisi seoseid, kus kaalukaotus võrdsustatakse näiteks kestvusaladel ka kiirema tulemusega võistlustel, kuid ei hinnata võistlusteni jäänud ajaraami ning ei saada aru, et see kaalulangus tuleb pigem jõudluse arvelt ja ebapiisava toitumise hinnaga. Kilomeetrite või treeningtundide kogumises muutub kvantiteet mõõdupuuks ning kvaliteeti ei oska enam ärev aju hinnata.

Tuleme algusesse tagasi - rääkisime sellest, et mõnikord töötame kõrgete nõudmiste keskel või on kiire elutempo ja väga palju teha. Kõik see suurendab vaimset väsimust. Neljandaks soovituseks on kirss tordil, et selle sama vaimse väsimuse pealt trenni minek võib pikas perspektiivis üldse treeningutest loobuma panna. Vaimse väsimuse või kurnatuse üks tulemus on ka kehvem enese- ja emotsiooniregulatsioon, mida – oh üllatust – on ju treeningu juures ohtralt tarvis. Selle puudumisel võime hakata treeningut valedel alustel pidama liiga mõttetuks, mitte sobivaks, asjatult raskeks, negatiivseks jne. Ehk siis tegelikult peaks trenn olema igaljuhul tore tegevus, ka intensiivne trenn. Olles küll raske, kuid siiski õnnelikuks tegev.

Ühest küljest lihtne ja loogiline jutt, kuid teisest küljest just sel samal põhjusel me mõnikord sellisest analüüsimetoodikast mööda vaatamegi. Unustame, eksime, kompenseerime ning sattumegi valele teele. Vaimu ja keha jaoks on toitev seda analüüsi ise ja oma peaga aeg-ajalt teha. Lisaks on paljud algoritmid Garmini kellades üles ehitatud põhimõttel, et läbi füsioloogiliste parameetrite mõõtmise teevad nad kaudseid järeldusi ka sinu emotsionaalse tervise osas ning annavad üpris head nõu, kaua sa võid vajada taastumiseks aega või et õhtul trennis õnnestuda, juhendavad ja soovitavad nad päeva jooksul lõdvestusharjutusi. Selliste mõõtmiste tõlgendamine on väga individuaalne ning eeldab koostööd ka oma treeneri ja muu valdkonna erialaspetsialistiga.


Autor on Andero Teras, meeskonna- ja juhtimiskoolitaja, psühholoog. (www.mõttemaru.ee)

Kasutame küpsiseid ning Google Analyticsit veebisaidi liikluse ja statistika analüüsimiseks. Loe lähemalt.

Sulge