Psühholoog Andero Teras: “Trenn muudab meid rahulikumaks”

Ärevus kui emotsioon ei ole meile otseselt ohtlik ega halb, kuid piisavalt vastik, et hakata selle tunde pealt kahjulikke valikuid tegema. Kui aga ärevus kontrolli alt väljub, siis võivad tekkida tõsisemad riskid tervisele. Ärevuse kestva sümptomaatikaga on seotud näiteks ärevushäirete ja depressiooni teke või suurenenud südame-veresoonkonnahaiguste riskid. Pahatihti sunnib ärevus impulsiivsemaid inimesi ka halbade harjumuste küüsi nagu alkoholi liigtarvitamine, suitsetamine, nutisõltuvus, ebatervislikud toitumisharjumused, ületöö jne. Käesoleva blogipostituse mõttes ümbersõnastatuna – ärevus tekitab olukorra, kus trenni minek muutub üha ebatõenäolisemaks.

Kuigi ärevus ja ärevushäire on psüühikas esinev nähtus, siis selle leevendamiseks tuleb pöörata tähelepanu liigutamisele ja sportimisele. Väga raske on lõpuni ärevusest vabaneda, kui keha on üles ärritatud ning närvisüsteemis on tekkinud tasakaalutus. Üheks selliseks tasakaalutuse tunnuseks on lihaspinged, mis võivad avalduda näiteks seljavaludes, kanges kaelas, suutmatuses lõdvestuda, hammaste kokkusurumises, rahutus unes jne. Mehhanism, läbi mille füüsiline aktiivsus aitab kaasa ärevuse sümptomaatika leevenemisele, on tegelikult just lihaste pingutamine. Siinkohal kehtib olemuselt üks kaunis närvisüsteemi tööprintsiipe, et igale lihaspingutusele järgneb lihaslõdvestus ja vastupidi. Tasakaal, eksole. Treening paneb meid tegema just seda lisapingutust lihastes, millele närvisüsteem vastab lõdvestamisega.

Uuringud näitavad, et kehaliselt mitte-aktiivne olek võib olla seotud kuni kolmandiku kõrgema ärevuse sümptomaatika kogemisega. Siinkohal ei pea inimene olema “sünnilt ärevik” või kannatama bioloogiliste eripärade all – piisab, kui vaatame täna enda ümber ringi ja näeme, et teemasid, mis meid ärevaks ajavad, jagub küll ja veel. Siinkohal lasta Garmini kellal endale soovitada igapäevast trenni tundub nagu päris hea mõte, et tegutsema asudes vähendada 30% ärevusega seotud sümptomeid. Garmini uuemad spordikellade mudelid kipuvad meist lausa natukene varem märkama, et aeg on lõdvestuseks, kuna erinevad keha füsioloogilised parameetrid viitavad kõrgele stressitasemele või ärevusele.

Mõnikord ei pruugi me teadlikult neid parameeteid ise õigel ajal märgata, kuna elutempo sunnib meid tegutsema mitte peatuma. Alateadlike muremõtete, psühholoogilise stressi ja ärevuse olemasolu avaldub näiteks uneaegses kõrgemas südamelöögisageduses ning väiksemas südamelöögi variatiivsuses. Seda kasutatakse mitmetes meditsiinilistes uuringutes ka mõõdikuna, et saada täpsem ülevaade närvisüsteemi reaktiivsusest stressile. Garmini kella poolt mõõdetud südamelöögisageduse andmed võimaldavad hinnata, kas põhjust võib olla tegutsemiseks (loe: trenniks). Just madala südamelöögisageduse variatiivsuse ennetamiseks soovitataksegi teatud juhtudel seda treeninguga veidi tõsta. Siinkohal pea kindlasti nõu ka enda arstiga! Muuseas lisaefekt, mis tekib, on meie tähelepanu eemaldumine meid ärevaks tegevalt aspektilt – kehaline pingutus haarab liiga palju ressursse, et jääks aega muretseda. Seejärel hakkavad toimuma muutused juba ka ajukeemias, mille raames toodetakse juurde ärevuse vastaseid keemilisi elemente nagu serotoniin, gamma-aminovõihape, endokannabinoidid. Teisisõnu, ajus taastuvad ressursid, mis on loodud akuutsete ja tormiliste emotsioonide ning tunnetega toime tulema.

Kehaline aktiivsus ja sport aitab inimesel üle saada ka ärevuse tundlikkusest, mida võib pidada nii kognitiivse, füüsilise kui emotsionaalse poole kombinatsiooniks. Osa inimesi katastrofiseerib enda jaoks ärevusega kaasnevaid paratamatuid kehalisi sümptomeid ja tundmusi nagu südamepekslemine, hapnikupuudus, ‘õõnes’ tunne. Kui rääkida konkreetselt ärevusest, siis üldjuhul ei ole need inimesele sel juhul kuidagi kahjulikud, vaid tegemist ongi üleaktiveeritud närvisüsteemiga. Treeningu paratamatu tulemus on see, et me aktiveerime endas need samad tunded, kuid saame seejuures ka tagasisidet, et midagi hullu ei juhtu – kõik on turvaline. Pärast treeningut on isegi hea tunne. Kliinilised uurimused näitavad, et treeningul selliste sümptomite kogemine aitab näiteks paanikahoo või akuutse ärevushoo puhul psühholoogiliselt paremini toime tulla ja piisava harjumise tulemusena neile mitte liigselt tähelepanu pöörata. Samm ärevusest ülesaamiseks ja selle normaliseerimise suunas on astutud! Muuseas, kui paljud lugejatest näiteks kardavad esineda just sel põhjusel, et süda tahab rinnust välja hüpata?! ☺

Alustada võib lühiajalisest aeroobsest treeningust ning liikuda intensiivsete lühitreeningute peale. Mida intensiivsema koormuse enda võimete kohta trennis kätte saame, seda rohkem iseendale tagasisidestame ja aju õpib, et teatud füsioloogilised sümptomid on äärmiselt ebamugavad, kuid sinnapaika see ka jääb – need saavad läbi.

Olgu siis veel toonitatud, et kui räägime puhtalt ärevusest, siis on tegemist otsustava käitumisega pakkida oma trenniasjad kokku ja minna trenni. Sellele järgneb hulk positiivseid muutuseid kehas ja psüühikas! Ärevushäire puhul kuulub kehaline aktiivsus aga ühe vältimatu ravivõtte juurde. Enda sooritus- ja treeningvõime adekvaatseks hindamiseks ning terviklikuma pildi saamiseks pea lisaks käesoleva postitusele nõu ka teiste erialaspetsialistidega.

Autor on Andero Teras